Katkendeid Mihhail Borodjanski raamatust
TEIE KEHAÕÕNSUSTE PSÜHHOLOOGIA
Psühholoogiliste vektorite süsteem:
millest ei rääkinud Sigmund Freud
AUTORILT:
Eelmise sajandi algul oletas Sigmund Freud, et inimese iseloom on kuidagi seotud tema keha tundlike avaustega (suu, nina, kõrvad, silmad jt). Sada aastat tagasi ei teadnud Freud veel või polnud ehk valmis avalikult välja ütlema, et nende avauste e. kehaõõnsuste tundlikkus mõjutab inimese kõiki eluvaldkondi: tervislikust seisundist seksuaalsete eelistusteni, elukutsevalikust ettevõtte juhtimise stiilini.
Sellest raamatust saate teada, millised inimtüübid on olemas, lähtudes inimese peamisest tundlikust piirkonnast, ja kuidas need teadmised saavad teile abiks olla erinevates elusituatsioonides. Kaasahaaravate ja vahel ka naljakate lugude kaudu räägib autor psühholoogilistest vahenditest, mida saate kasutada harmooniliste suhete loomiseks laste ja vanematega, lähedaste ja võõraste inimestega, äris ja isiklikus elus.
1994. aastal sattusin kummalisele seminarile. Mind ei viinud sinna mitte uudishimu, vaid igatsus millegi uue järele. Sel ajal ei olnud mu elu just kõige lõbusam: mul polnud seda laadi isiklikke ega seksuaalseid suhteid, millest unistasin, teenisin tunduvalt vähem, kui oleksin soovinud, ja tundus, et teen sootuks midagi muud kui see, milleks jumal mulle elu oli kinkinud.
Seminari korraldaja, energiline onuke nimega Viktor Tolkatšov, lubas kaheteistkümne treeningu jooksul õpetada kõiki osalejaid mõistma iseennast ja teisi, elama harmoonias enda ja ümbritsevaga, saavutama edu karjääris ja tundma elus kõiki rõõme. Kui sellesse nimekirja lisandusid seksuaalne harmoonia ja õnnelik pereelu, siis tõusin mina kui „normaalne“ inimene püsti ja suundusin väljapääsu poole. Sel hetkel sai mulle päris selgeks, et see kõik on täielik jama.
Uksel pöörasin ringi. Seminari juht vaatas mind ja ütles ilma igasuguste emotsioonideta: „Jää kohale kuni kolmanda treeninguni.“ Ma jäin. Ja miks? Tahtsin minna pärast kolmandat treeningut tema juurde ja öelda: “Nii, ja mille kuradi pärast ma siis kolm õhtut olen kulutanud?“
Ja tõepoolest, nädala pärast läksin ma Tolkatšovi juurde. Kuid hoopiski mitte sellepärast. Vastupidi, ütlesin talle, et tahan ka sellist treeningut läbi viia. „Sa saad sellega hakkama,“ ütles Viktor, kui oli viivu mõelnud (talle meeldis, kui teda kutsuti eesnime järgi, just rõhuga viimasel silbil). Kahe nädala pärast kinkis ta mulle oma esimese raamatu „Süsteemse mõtlemise luksus“. See teos oli pühendusega.
Sain suurepäraselt aru, mida ta silmas pidas, ja juba siis hakkasin mõtlema raamatule, mida praegu käes hoiate.
Sellest ajast on möödunud 18 aastat. Tunnen, et olen end realiseerinud nii professionaalses kui ka isiklikus elus. Arusaamine enesest, mille mulle kunagi andis Viktor Tolkatšov, on saanud palju terviklikumaks ja aitab mul iga päev avastada oma potentsiaali.
Kõige selle tõttu on mul suur soov anda edasi oma teadmisi ja kogemusi. Aastate jooksul olen läbi viinud üle kuuesaja treeningu Venemaal, Euroopas ja USAs. Minu treeningutel on õppinud üle kümne tuhande inimese. Nad kasutavad saadud teadmisi edukalt oma töös ja isiklikes suhetes ning mõned neist korraldavad juba ka ise vektorite süsteemi treeninguid.
VEKTORITE SÜSTEEMIST:
Viktor Tolkatšov lõi tervikliku süsteemi, mis sisaldas kaheksat inim-iseloomutüüpi. Ta tõi sisse mõiste „vektor“ ja nimetas oma süsteemi „rakenduslikuks süsteem-vektoriaalseks psühhoanalüüsiks“. Vektori all mõistetakse psühholoogiliste ja füsioloogiliste omaduste kogu (iseloom, harjumused, tervis jne), mis on seotud ühega inimese tundlikest kehaavaustest e. -õõnsustest. Erinevalt tavaarusaamast „inimtüübist“ (mida on tavaliselt üks), on vektoreid inimeses mitu ja kõigil neil on erinev potentsiaal: 0–100%. See süsteem sai aluseks Viktor Tolkatšovi treeningutele, mida ta viis kolmekümne aasta vältel läbi nii Venemaal kui ka Saksamaal ja USAs. Selle aja jooksul õppis tema käe all üle kuue tuhande inimese.
Eelmise sajandi algul oletas Sigmund Freud, et inimese iseloom on kuidagi seotud tema keha tundlike avaustega (suu, nina, kõrvad, silmad jt). Sada aastat tagasi ei teadnud Freud veel või polnud ehk valmis avalikult välja ütlema, et nende avauste e. kehaõõnsuste tundlikkus mõjutab inimese kõiki eluvaldkondi: tervislikust seisundist seksuaalsete eelistusteni, elukutsevalikust ettevõtte juhtimise stiilini.
Sellest raamatust saate teada, millised inimtüübid on olemas, lähtudes inimese peamisest tundlikust piirkonnast, ja kuidas need teadmised saavad teile abiks olla erinevates elusituatsioonides. Kaasahaaravate ja vahel ka naljakate lugude kaudu räägib autor psühholoogilistest vahenditest, mida saate kasutada harmooniliste suhete loomiseks laste ja vanematega, lähedaste ja võõraste inimestega, äris ja isiklikus elus.
1994. aastal sattusin kummalisele seminarile. Mind ei viinud sinna mitte uudishimu, vaid igatsus millegi uue järele. Sel ajal ei olnud mu elu just kõige lõbusam: mul polnud seda laadi isiklikke ega seksuaalseid suhteid, millest unistasin, teenisin tunduvalt vähem, kui oleksin soovinud, ja tundus, et teen sootuks midagi muud kui see, milleks jumal mulle elu oli kinkinud.
Seminari korraldaja, energiline onuke nimega Viktor Tolkatšov, lubas kaheteistkümne treeningu jooksul õpetada kõiki osalejaid mõistma iseennast ja teisi, elama harmoonias enda ja ümbritsevaga, saavutama edu karjääris ja tundma elus kõiki rõõme. Kui sellesse nimekirja lisandusid seksuaalne harmoonia ja õnnelik pereelu, siis tõusin mina kui „normaalne“ inimene püsti ja suundusin väljapääsu poole. Sel hetkel sai mulle päris selgeks, et see kõik on täielik jama.
Uksel pöörasin ringi. Seminari juht vaatas mind ja ütles ilma igasuguste emotsioonideta: „Jää kohale kuni kolmanda treeninguni.“ Ma jäin. Ja miks? Tahtsin minna pärast kolmandat treeningut tema juurde ja öelda: “Nii, ja mille kuradi pärast ma siis kolm õhtut olen kulutanud?“
Ja tõepoolest, nädala pärast läksin ma Tolkatšovi juurde. Kuid hoopiski mitte sellepärast. Vastupidi, ütlesin talle, et tahan ka sellist treeningut läbi viia. „Sa saad sellega hakkama,“ ütles Viktor, kui oli viivu mõelnud (talle meeldis, kui teda kutsuti eesnime järgi, just rõhuga viimasel silbil). Kahe nädala pärast kinkis ta mulle oma esimese raamatu „Süsteemse mõtlemise luksus“. See teos oli pühendusega.
Sain suurepäraselt aru, mida ta silmas pidas, ja juba siis hakkasin mõtlema raamatule, mida praegu käes hoiate.
Sellest ajast on möödunud 18 aastat. Tunnen, et olen end realiseerinud nii professionaalses kui ka isiklikus elus. Arusaamine enesest, mille mulle kunagi andis Viktor Tolkatšov, on saanud palju terviklikumaks ja aitab mul iga päev avastada oma potentsiaali.
Kõige selle tõttu on mul suur soov anda edasi oma teadmisi ja kogemusi. Aastate jooksul olen läbi viinud üle kuuesaja treeningu Venemaal, Euroopas ja USAs. Minu treeningutel on õppinud üle kümne tuhande inimese. Nad kasutavad saadud teadmisi edukalt oma töös ja isiklikes suhetes ning mõned neist korraldavad juba ka ise vektorite süsteemi treeninguid.
VEKTORITE SÜSTEEMIST:
Viktor Tolkatšov lõi tervikliku süsteemi, mis sisaldas kaheksat inim-iseloomutüüpi. Ta tõi sisse mõiste „vektor“ ja nimetas oma süsteemi „rakenduslikuks süsteem-vektoriaalseks psühhoanalüüsiks“. Vektori all mõistetakse psühholoogiliste ja füsioloogiliste omaduste kogu (iseloom, harjumused, tervis jne), mis on seotud ühega inimese tundlikest kehaavaustest e. -õõnsustest. Erinevalt tavaarusaamast „inimtüübist“ (mida on tavaliselt üks), on vektoreid inimeses mitu ja kõigil neil on erinev potentsiaal: 0–100%. See süsteem sai aluseks Viktor Tolkatšovi treeningutele, mida ta viis kolmekümne aasta vältel läbi nii Venemaal kui ka Saksamaal ja USAs. Selle aja jooksul õppis tema käe all üle kuue tuhande inimese.
Viktor Tolkatšovi üks esimesi õpilasi, Mihhail Borodjanski, muutis
vektorite teooria informatiiv-kirjelduslikust praktiliseks ja nimetas selle
„psühholoogiliste vektorite süsteemiks“. Tema peamiseks panuseks sai mõiste
„vektori vastuvõtmine“ juurutamine, mis sai selle süsteemi praktilise
rakendamise võtmeks. Vastuvõtmine on selline suhtumine enda või teise inimese
vektori ilmnemisse, mis ei anna sellele hinnangut, s.t ei määratle halvaks ega
heaks, vajalikuks või mittevajalikuks. Lisaks on vastuvõtmine selle
tunnistamine, et igasugune vektori ilmnemine teenib mingit eesmärki isegi siis,
kui me seda kohe ei mõista. Mihhail Borodjanski lõi vektorite vastuvõtmise
arvestuse valemi ja sai seesuguse testi kaasautoriks, mis lubab hinnata iga
vektori kaasasündinud potentsiaali ja selle vastuvõtmise taset. Iga soovija
võib testi sooritada internetiaadressil www.psy8.ru / www.psy.net.
1. peatükk
PRUUN VEKTOR – ANUS (pärak – lad k anus)
Millest kõik alguse sai
Psühholoogiliste vektorite süsteemi alguseks loetakse Sigmund Freudi
lühikest artiklit, mille ta kirjutas 1908. aastal. Oma töös „Iseloom ja
anaalerootika“ kirjeldas Freud lühidalt nende inimeste, kel on pärakuala eriti
tundlik, psühholoogilist eripära:
„Oma patsientide hulgas olen kohanud eriliste iseloomujoontega inimesi. Lapsepõlves avaldus neil kõigil rida eripärasusi, mis on seotud ühe füsioloogilise funktsiooniga. Mulle jäi mulje, et nende iseloom on orgaaniliselt seotud meie keha ühe konkreetse organiga…“
Mis siis selles raskelt loetavas tekstis nii huvitavat on?
Põhiline, mida Freud selles väidab, on järgmine: inimese iseloom ei ole seotud kasvatuse, elutingimustega või teiste väliste faktoritega, vaid mingite organite funktsioonidega. Kahekümnenda sajandi alguse kohta oli see küllaltki julge avaldus.
Ta lähtus sellest, et meie keha kujutab endast kinnist süsteemi, mis ühendub (suhtleb) välise keskkonnaga mitmete avauste e. õõnsuste abil. Avausi ei ole raske üles lugeda, võttes tähelepanu alla meie kehal kohad, kus katkeb pidev nahkkate:
Põhiline, mida Freud selles väidab, on järgmine: inimese iseloom ei ole seotud kasvatuse, elutingimustega või teiste väliste faktoritega, vaid mingite organite funktsioonidega. Kahekümnenda sajandi alguse kohta oli see küllaltki julge avaldus.
Ta lähtus sellest, et meie keha kujutab endast kinnist süsteemi, mis ühendub (suhtleb) välise keskkonnaga mitmete avauste e. õõnsuste abil. Avausi ei ole raske üles lugeda, võttes tähelepanu alla meie kehal kohad, kus katkeb pidev nahkkate:
- Suu
- Nina
- Kõrvad
- Silmad
- Anus (pärak)
- Ureetra (kusiti, kuseteed); siia kuulub ka vagiina e. tupp
- Nahk (täpsemalt, naha enda avaused: poorid, rasu- ja higinäärmed)
- Naba* (märgime selle tärnikesega, kuivõrd pärast sündi lakkab see olemast avaus, kuid pole vaja arvata, et meie iseloom kujuneb vaid pärast sündi)
Niisiis seisnes Freudi idee selles, et nimelt need avaused, täpsemalt,
nende tundlikkus avaldab kõige suuremat mõju meie iseloomule. Sada aastat
tagasi ei teadnud Freud veel (või siis ei olnud valmis avalikult välja ütlema),
et meie kehaõõnsuste tundlikkus mõjutab kõiki inimese elualasid: alates
tervislikust seisundist kuni seksuaalsete eelistusteni, elukutsevalikust
ettevõtte juhtimisstiilini.
Edasi kirjutab Freud:
Edasi kirjutab Freud:
„Minu poolt kirjeldatud inimeste iseloomus esinevad reeglina järgmised kolm omadust: nad on väga korralikud, kokkuhoidlikud ja kangekaelsed. Korralikkus ei tähenda siin mitte ainult kehalist puhtusearmastust, vaid ka kohusetundlikkust oma ülesannete täitmisel: selles mõttes „korralikele“ inimestele võib alati loota.“
Kas teie teate selliseid inimesi? Kui teie tuttavate või sugulaste hulgas
on inimesi, kelle peamiseks iseloomujooneks on korralikkus, kokkuhoidlikkus või
kangekaelsus, siis saate väga hästi aru, kellest selles peatükis juttu tuleb.
Aga võibolla teate lausa terveid rahvuseid, kelle korralikkusest ja
kokkuhoidlikkusest on loodud legende?
Freud kirjutab:
Freud kirjutab:
„Nähtavasti kuuluvad nad nende väikelaste kategooriasse, kes eelistasid mitte tühjendada soolestikku siis, kui neid potile pandi, sest nendele oli roojamine nauding…“
Nüüd mõtlevad paljud: „Mis jama see on? Kuidas saab roojamine naudingut
pakkuda? Ja mis puutub see inimese käitumisse, eriti veel äris?“ Mis siis ikka, selgitame välja!
On teada, et inimene sünnib geneetiliselt välja kujunenud väliste tunnustega, eeldatava kehaehitusega ja paljude muude omadustega. Lisaks eelnevale on geneetiliselt määratud meie „erogeensete tsoonide“ erinev tundlikkus. Erogeensed tsoonid on needsamad kaheksa avaust koos neid ümbritseva nahaga. Keegi sünnib haruldaselt tundlike kõrvadega ja peene kuulmisega, teine eriliselt tundlike silmade ja terava nägemisega jne.
Siin ei tähenda „tundlikkus“ mitte ainult võimet ümbritsevat maailma vastu võtta. Tundlikkus – see on ka keha tundeorgani või mingi tsooni eriline õrnus (haavatavus, kaitsetus) kahjustuste, bakterite ja muude väliste mõjude suhtes. Seepärast ei ole tundlik silm mitte ainult eriliselt terav, vaid ka eriti õrn: väike puru silmas võib sellisele inimesele tähendada suurimat probleemi.
Veel üks tundliku organi või tsooni eripära on vajadus saada vastavat rahuldust. Lihtsustatult võib öelda, et tundlik silm jumaldab silmitseda kauneid vaateid, tundlik kõrv kuulda kauneid helisid, tundlik nina nuusutada meeldivaid lõhnu (mis on muidugi igaühel omad) jne. Kui tundlik organ saab selliseid naudinguid piisavalt palju, siis on ta harmoonias ja tasakaalus (s.t terve). Kuid kui naudinguid pole küllaldaselt, siis algavad probleemid tervisega – mitte ainult füüsilised, vaid ka psühholoogilised.
Kokkuvõtlikult – tundlik tsoon:
On teada, et inimene sünnib geneetiliselt välja kujunenud väliste tunnustega, eeldatava kehaehitusega ja paljude muude omadustega. Lisaks eelnevale on geneetiliselt määratud meie „erogeensete tsoonide“ erinev tundlikkus. Erogeensed tsoonid on needsamad kaheksa avaust koos neid ümbritseva nahaga. Keegi sünnib haruldaselt tundlike kõrvadega ja peene kuulmisega, teine eriliselt tundlike silmade ja terava nägemisega jne.
Siin ei tähenda „tundlikkus“ mitte ainult võimet ümbritsevat maailma vastu võtta. Tundlikkus – see on ka keha tundeorgani või mingi tsooni eriline õrnus (haavatavus, kaitsetus) kahjustuste, bakterite ja muude väliste mõjude suhtes. Seepärast ei ole tundlik silm mitte ainult eriliselt terav, vaid ka eriti õrn: väike puru silmas võib sellisele inimesele tähendada suurimat probleemi.
Veel üks tundliku organi või tsooni eripära on vajadus saada vastavat rahuldust. Lihtsustatult võib öelda, et tundlik silm jumaldab silmitseda kauneid vaateid, tundlik kõrv kuulda kauneid helisid, tundlik nina nuusutada meeldivaid lõhnu (mis on muidugi igaühel omad) jne. Kui tundlik organ saab selliseid naudinguid piisavalt palju, siis on ta harmoonias ja tasakaalus (s.t terve). Kuid kui naudinguid pole küllaldaselt, siis algavad probleemid tervisega – mitte ainult füüsilised, vaid ka psühholoogilised.
Kokkuvõtlikult – tundlik tsoon:
- on piirkond meie kehal, mis on seotud ühega kaheksast avausest (avause tüübist)
- tajub ümbritsevat maailma võimendatult
- on tsoon, mille tundlikkuse tase on määratud geneetiliselt
- on väga haavatav, õrn, kaitsetu, võrreldes teiste kehapiirkondadega
- vajab tema jaoks tüüpilist rahuldust ja kannatab selle puudumisel
Et anaalne avaus on üks meie keha kaheksast avausest, on meie hulgas
inimesi (ja neid ei ole vähe), kellel on geneetiliselt – eostamise hetkest –
kujunenud kõrgema tundlikkusega anaalne tsoon. Need on just need inimesed,
kellele tualetis istumine ja teised tuharatele suunatud tegevused on nauding.
Need inimesed on Freud liigitanud anaalse iseloomutüübiga inimesteks. Kuid sõna „iseloomutüüp“ on piirav, meie süsteemis kasutatakse selle asemel mõistet „vektor“. Esiteks võib vektoreid olla ühes inimeses mitu, aga tüüp ongi tüüp, s.t teda on üks. Teiseks võib igal vektoril olla eri suurusjärk: 0 kuni 100%. Nende kaheksa vektori kombinatsioonist koosnebki meie iseloom.
Selles raamatus nimetatakse kõrge anaalse tundlikkusega inimesi pruuni vektori esindajateks ehk lühidalt Pruunideks inimesteks. Viktor Tolkatšov nimetas selle vektori „anaalseks“.
Esimesed harjumused
Kuidas siis kujunevad erisused, mis on omased Pruunile inimesele?
Võtame näitena sellise loo. Kujutlege väikest poissi, kes pandi hommikul potile. Aga sel poisil on anaalne tsoon sünnist saadik eriliselt tundlik ja kõik mõjutused sellele pakuvad talle ebatavalist rõõmu. Selle asemel et teha seda, mida ema temalt ootab, istub poisike lihtsalt potil ja naudib. Ta võiks niimoodi istuda tunni või isegi kaks, kui talle seda vaid lubataks, kuid võta näpust! Ema kiirustab tööle ja seepärast püüab ta kangekaelset lapsukest potilt ära tirida sõnadega: „No mida sa istud seal, tee kiiremini!“
Lapse kõige meeldivamatelt hetkedelt elus võetakse nauding sõnadega “tee kiiremini“. Milleni see viib? Kogu lapsepõlve ja täiskasvanuelu hakkab ta vältima kiirustavaid või teda tagant kiirustavaid inimesi, sest mida kauem ja rahulikumalt ta teeb mida tahes, seda paremini ta ennast tunneb.
Pange tähele – rahulikkus ja aeglus on Pruuni inimese peamised omadused igas vanuses. Seetõttu: kui te ei taha Pruunile halba, ärge teda kunagi tagant kiirustage (sellest, kuidas niisugust inimest „kiirendada“, loete peatükist „Vektorite väärtus ja vastuvõtmine“). Kui Pruuni last pidevalt väntsutada ja tagant kihutada, võib temast saada kokutaja või neurootik ning ta võib kannatada tõsiste soolestikuhaiguste all. Sama kehtib täiskasvanute puhul.
Aga lugu jätkub: seesama tööle kiirustav ema tõmbab tulemust ootamata lapse potilt ära, paneb ta ruttu riidesse ja tõttab majast välja. Aga poiss, kes ei jõudnudki oma naudingut ära oodata, teeb nüüd seda, mida ema temalt nii väga ootas… Ja mis saab edasi? Võimalik, et ema läheb temaga tuppa tagasi, vahetab ruttu ta riided ning karistuseks – et ta homme nii ei teeks – annab poisile laksu vastu tagumikku. Armastava ema karistuslaks tuleb samale kohale, mis on lapsel kõrgendatud tundlikkusega. Mis te arvate, kas homme talitab lapsuke teisiti? Mitte mingil juhul! Elu andis talle kaks naudingut korraga. Niimoodi võib Pruunil lapsel välja areneda kangekaelsus. Ta provotseerib alateadlikult situatsioone, mille tulemuseks saab mõju tähtsale tsoonile.
Loomulikult on olemas ka Pruune inimesi, kes pole oma elus selliste situatsioonidega kokku puutunud. Kuid nii või teisiti, Pruun laps kutsub esile selliseid sündmusi, kus kangekaelsus talle kasuks tuleb.
Et lõpetada lugu selle lapsukesega, lahendame sündmuste arengu teise variandiga.
Vabal päeval ei kiirusta ema kuhugi: „Istu oma potil, kaua tahad!“ Nii teeb laps oma „asja“ tunni või kahe möödudes ja tunneb sellest erakordset rõõmu. Aga lapsed tahavad oma rõõmu ikka kellegagi jagada ja kõige sobivam inimene selleks on muidugi ema. Laps viib oma „rõõmu“ emale ja kilkab: „Ema, vaata, mis ma sulle tõin!“ Ja mida ta vastuseks kuuleb? „Milline jälkus! Viska minema!“ See on sündmuste arengu pehmeim variant.
Väike laps ei saa aru, kuidas see asi, mis talle nii suurt rõõmu pakkus, on ema – kõige lähedasema ja kallima inimese – arvates jälkus. See ajab ta nii suurde segadusse, et hingepõhjas võib laps ehmuda: „Ma olen kuidagi teistmoodi. Kui isegi ema ei saa minust aru, siis olen oma rõõmude koha pealt parem vait. Ja üldse, parem olen rohkem vait, et mitte järjekordselt rumalasse olukorda sattuda.“ Tulemusena võib selline laps sulguda endasse ja muutuda vaikijaks. Pruun inimene on niigi loodud introvertseks ja flegmaatiliseks, kuid nende omaduste ilmnemine on tugevalt seotud lapsepõlves saadud kogemustega.
Nagu näete, geneetiline eelsoodumus ei ole absoluutselt lõplik. See on vaid potentsiaal, mis võib erinevatel inimestel areneda erineval tasemel. On oluline teada, et kui mingi potentsiaal sünnist saati puudub, siis ei ole seda kuidagi võimalik arendada. /---/
Need inimesed on Freud liigitanud anaalse iseloomutüübiga inimesteks. Kuid sõna „iseloomutüüp“ on piirav, meie süsteemis kasutatakse selle asemel mõistet „vektor“. Esiteks võib vektoreid olla ühes inimeses mitu, aga tüüp ongi tüüp, s.t teda on üks. Teiseks võib igal vektoril olla eri suurusjärk: 0 kuni 100%. Nende kaheksa vektori kombinatsioonist koosnebki meie iseloom.
Selles raamatus nimetatakse kõrge anaalse tundlikkusega inimesi pruuni vektori esindajateks ehk lühidalt Pruunideks inimesteks. Viktor Tolkatšov nimetas selle vektori „anaalseks“.
Esimesed harjumused
Kuidas siis kujunevad erisused, mis on omased Pruunile inimesele?
Võtame näitena sellise loo. Kujutlege väikest poissi, kes pandi hommikul potile. Aga sel poisil on anaalne tsoon sünnist saadik eriliselt tundlik ja kõik mõjutused sellele pakuvad talle ebatavalist rõõmu. Selle asemel et teha seda, mida ema temalt ootab, istub poisike lihtsalt potil ja naudib. Ta võiks niimoodi istuda tunni või isegi kaks, kui talle seda vaid lubataks, kuid võta näpust! Ema kiirustab tööle ja seepärast püüab ta kangekaelset lapsukest potilt ära tirida sõnadega: „No mida sa istud seal, tee kiiremini!“
Lapse kõige meeldivamatelt hetkedelt elus võetakse nauding sõnadega “tee kiiremini“. Milleni see viib? Kogu lapsepõlve ja täiskasvanuelu hakkab ta vältima kiirustavaid või teda tagant kiirustavaid inimesi, sest mida kauem ja rahulikumalt ta teeb mida tahes, seda paremini ta ennast tunneb.
Pange tähele – rahulikkus ja aeglus on Pruuni inimese peamised omadused igas vanuses. Seetõttu: kui te ei taha Pruunile halba, ärge teda kunagi tagant kiirustage (sellest, kuidas niisugust inimest „kiirendada“, loete peatükist „Vektorite väärtus ja vastuvõtmine“). Kui Pruuni last pidevalt väntsutada ja tagant kihutada, võib temast saada kokutaja või neurootik ning ta võib kannatada tõsiste soolestikuhaiguste all. Sama kehtib täiskasvanute puhul.
Aga lugu jätkub: seesama tööle kiirustav ema tõmbab tulemust ootamata lapse potilt ära, paneb ta ruttu riidesse ja tõttab majast välja. Aga poiss, kes ei jõudnudki oma naudingut ära oodata, teeb nüüd seda, mida ema temalt nii väga ootas… Ja mis saab edasi? Võimalik, et ema läheb temaga tuppa tagasi, vahetab ruttu ta riided ning karistuseks – et ta homme nii ei teeks – annab poisile laksu vastu tagumikku. Armastava ema karistuslaks tuleb samale kohale, mis on lapsel kõrgendatud tundlikkusega. Mis te arvate, kas homme talitab lapsuke teisiti? Mitte mingil juhul! Elu andis talle kaks naudingut korraga. Niimoodi võib Pruunil lapsel välja areneda kangekaelsus. Ta provotseerib alateadlikult situatsioone, mille tulemuseks saab mõju tähtsale tsoonile.
Loomulikult on olemas ka Pruune inimesi, kes pole oma elus selliste situatsioonidega kokku puutunud. Kuid nii või teisiti, Pruun laps kutsub esile selliseid sündmusi, kus kangekaelsus talle kasuks tuleb.
Et lõpetada lugu selle lapsukesega, lahendame sündmuste arengu teise variandiga.
Vabal päeval ei kiirusta ema kuhugi: „Istu oma potil, kaua tahad!“ Nii teeb laps oma „asja“ tunni või kahe möödudes ja tunneb sellest erakordset rõõmu. Aga lapsed tahavad oma rõõmu ikka kellegagi jagada ja kõige sobivam inimene selleks on muidugi ema. Laps viib oma „rõõmu“ emale ja kilkab: „Ema, vaata, mis ma sulle tõin!“ Ja mida ta vastuseks kuuleb? „Milline jälkus! Viska minema!“ See on sündmuste arengu pehmeim variant.
Väike laps ei saa aru, kuidas see asi, mis talle nii suurt rõõmu pakkus, on ema – kõige lähedasema ja kallima inimese – arvates jälkus. See ajab ta nii suurde segadusse, et hingepõhjas võib laps ehmuda: „Ma olen kuidagi teistmoodi. Kui isegi ema ei saa minust aru, siis olen oma rõõmude koha pealt parem vait. Ja üldse, parem olen rohkem vait, et mitte järjekordselt rumalasse olukorda sattuda.“ Tulemusena võib selline laps sulguda endasse ja muutuda vaikijaks. Pruun inimene on niigi loodud introvertseks ja flegmaatiliseks, kuid nende omaduste ilmnemine on tugevalt seotud lapsepõlves saadud kogemustega.
Nagu näete, geneetiline eelsoodumus ei ole absoluutselt lõplik. See on vaid potentsiaal, mis võib erinevatel inimestel areneda erineval tasemel. On oluline teada, et kui mingi potentsiaal sünnist saati puudub, siis ei ole seda kuidagi võimalik arendada. /---/